April 28th, 2010
Et ikka edaspidi oleks lihtsam reisimas käia ja ei peaks ise kotte tassima, vaid saaks lausa koti seljas sõita, kostitas tädi Ave oma noori sugulasi Etta peatse sünnipäeva puhul selliste praktiliste kinkidega, mida siis papa neil ka avada aitas. Etta oli igatahes “tädi Ajee kottidest” täiesti vaimustatud, nagu ka Gustav, kellel oli täiesti juhuslikult oma uue kohvriga täiesti mätshiv dressikas seljas:
April 25th, 2010
… ehk kuidas näeb välja Euroopa pealinna lennujaam, kui enamik lennukeid veel tuhapilve tõttu ei lennanud:
Brüsselis tervitas Allu, kes näitas, kuidas tema aias juba lilled õitsevad:
April 19th, 2010
Olen varemgi külvanud arusaamatust, hukkamõistu või koguni kadedust juttudega sellest, kuidas Etta on meil sünnist saati harjunud mistahes käe- või jalapärases kohas magama jääma. Järjekordne tõestus sellest, kuidas sedapuhku sai unemati näkist võitu täpselt keset mänguhoogu:
Gustav ei taha juba mõnda aega päeval üldse magada. Ta võib ju oma voodis istuda, aga und tal ei tule. Mis muidugi ei tähenda, et ta ei oleks võimeline päeva jooksul uinuma: kui ikka on väsitav päev olnud, siis ta keerab ennast korraks enne ööund kuhugi magama.
Täna, kui Etta õues päevaund nautis, ja meie Gustaviga aias “jurakaid” (= võililli) välja juurisime, tuli Gustav äkki jutuga, et täna on nii ilus ilm ja võiks õues süüa. Alguses tunduski see väga tore plaan, aga kui ikka laua taga istuda, siis hakkas kohutavalt külm. Gustav pidas siiski vapralt kuni magustoiduni vastu, palus ainult tekki peale:
April 19th, 2010
Laupäeva õhtul tulid meile külla Uma ja Manju. Kui emad olid saunas ära käinud, asuti lastele magustoitu valmistama (maanaiste kohustuslik riietusese näib olevat kapuutsiga dressipluus;)):
Elevil magusasõbrad:
Gustavi suureks rõõmuks löödi uues elutoas käima vana hea Playstation, Umale aga meeldib väga kallistada:
“Superema Triin” – selliseid pilte leidub ju paljudes blogides;))
Superema Triin vol 2 ja Umale meeldib kallistada vol 2:
Üks pilt ütleb enam kui tuhat sõna: “Minu suur ja tore vend, keda ma üle kõige jumaldan, on vist endale leidnud minust märksa huvitavama tüdruku… Või vähemalt oskab see tüdruk tema tehnikavidinate suhtes suuremat huvi üles näidata. Peaks ka end kokku võtma. Või siis endale mingi teise suurema poisi vaatama…”
April 17th, 2010
Nüüd, kui lennukiga enam Euroopas lennata ei saa, tulebki ehk plaani võtta elu maal metsade keskel;)
Igatahes meie pere nautis reedest päeva täiel rinnal, issi tegi küll usinalt tööd ja emme tegi teistsugust tööd, aga õhtuks olid ka lapsed maha rahunenud ja nautisid õhtusöögiks pakutavat (ja juba teatavaks kohalikuks spetsialiteediks kujunenud) makaronisalatit:
Seejärel asutasid noorukid esimest korda end oma uude tuppa magama. Esialgu tundus, et mindigi kohe kenasti tuttu:
Etta paigutas veel mõmmit linnupuuri:
Gustav lahendas Muumi-mõistatusi:
Kuid siis, kui vanematele tundus, et nüüd on vaikus ja rahu majas, hakkas paras tümitamine ja makaroni-kostüümis näkk tuiskas mööda ülakorrust ringi:
Lõpuks jäi siiski ülakorrusel kõik vaikseks. Aga mitte all! Ja mitte et siis Gustavi ja Etta vanemad oleks seal kõvasti trallitanud, oh ei! Hoopis üks tegus hiir hakkas põranda all suure ragina saatel miskit närima – kõlas justkui rammiks ta end läbi põrandalaudade tuppa. Seepeale laadis issi muidugi endale kohe telefoni uue app’i, mille abil lasti hiirele põrandalaudade vahelisest praost veidi kõrge sagedusega üliebameeldivat heli, mispeale saabuski oodatud vaikus:
Paraku tuleb muidugi tõdeda, et hiired on ikkagi üsnagi nutikad loomad. Hommikul, kui emme sättis end kööki pannkooke valmistama, avastas ta, et jahupaki sisse oli näritud kena auk ja ka selle töö autor – üsnagi kopsakas isend! – isiklikult vahtis prügikastist vastu. Emme kui vana-kooli-inimene laadis seepeale prügikasti kõrvale üles vana hea traadist ja vineerist kokkuklopsitud hiirelõksu, ahvatluseks sees tükk Saaremaa juustu. Paar tundi hiljem oli juust kadunud ja lõks tühi, mis tühi!
April 16th, 2010
Nüüd siis võime rõõmuga tõdeda, et Saaremaal hakkab suur renoveerimistöö lõpule jõudma. Nagu ehitaja tõdes, on kogu vana kraami väljatoomise ja säilitamise kõrval siiski ka väga palju uut. Näiteks terve teine korrus, kus Gustav ja Etta rõõmustavad oma uue lastetoamööbli üle:
Meie endine kodune trepivärav leidis ka uue tänuväärse asukoha:
Alumise korruse elutoa tapeet on igatahes väga õnnestunud valik, mööblit tuleb veidi veel ringi paigutada. Liiati tulevad ette ka uued aknad – küll on tore, ei pea vanu pesema;)
April 15th, 2010
Käisime eile Etta ja Gustavi vanavanaisa Pauli 83. sünnipäeval. Erinevalt tavalisest kodupeost sedakorda üritus juba algas totaalse “freskoga”: Gustav üritas enne vanavanavanemate majja sisenemist posti taha peitu minna, aga selle taga oli hoopis tühjus ja nii kukkus ta pooleteise meetri kõrgusest trepimademest näoli roosipõõsasse. Tegemist oli siiski õnneliku õnnetusega, näos olid vaid mõned kriimud ja tegemist rohkem ehmatuse kui valuga. Aga järjekordne näide sellest, kuidas külas peab lapsi alati närviliselt valvama, sest kohtades, kus väikeseid lapsi alaliselt ei ela, võib varitseda ikka lugematu hulk ettenägematuid ohte (samast trepist on muide aastakümnete eest alla prantsatanud ka Gustavi issi ja armid on põlve peal siiani näha).
Gustav rahunes siis, kui vanavanaisa jutustas jällegi seda lugu, kuidas tema väikse poisina peadpidi auku kukkus.
“Ja mis siis sai,” küsis Gustav huviga. Vanavanaisa: “Kõik muutus pimedaks.”
Etta leidis samal ajal köögist tõelise paradiisi: terve seinatäis vanavanaema reisidelt kogutud puulusikaid lausa kutsusid “sööki valmistama”. Sirgumas on uus “meie väike perenaine”?
April 12th, 2010
Gustav istub söögilaua taga ja mõtlikult kahvliga kartulite ja toorvorsti vahel sorides küsib järsku:
“Emme, aga miks on taevaruum nii suur ja lõputu?”
…
Õnneks hiljem sain osutada abi onniehitusel. Leia pildilt Gustav:
Aga nüüd:
April 12th, 2010
Üle tüki aja tulid meile külla kodumaal käimas olevad Ott ja Monica ning tublide meeskokkade käe all valmis kaks satsi tallekarreed lisanditega. Esmalt suurest kaubandusvõrgust (muide, veel boikotipäevil Rimist ostetud!) “Palamuse tallede” toodang, mis esialgu tundus päris hea, aga kui tuli lauale maheliha Bioteegi valikust, polnud kahtlustki, et see oli kordades parem: mahe, mahlane ja hõrk. Sorry, Palamuse vintsked sellid, teid me enam ei osta!
Üks peaaegu perepilt ka: taustal on küll Gustav tutvumas linnumänguvõimalustega issi uuel “suurel telefonil”, iPadil:
Long time, no see. Siretit nägime viimati küll siis, kui ta alles imikuna ainult tudus:
April 9th, 2010
Pärast tõhusat paaritunnist õueund annab Etta ärkamisest märku suure kisaga. Emme toob Etta tuppa, saateks Gustavi pragamine:
“Ta nutab sellepärast, et sa hoidsid teda nii kaua seal õues külmas. Tal on ju nüüd käed täitsa külmad!”
***
Gustav asub pärast paaritunnist õues ringi tuuseldamist isukalt kartulit ja lihapalle sööma. Äkitselt asub ta kõhuvalu üle kurtma. Emme soovitab kugistamise asemel natuke rahulikumalt süüa ja piima peale rüübata.
Pahane Gustav: “No sa valasid ju mulle kuuma toidu kõrvale külma piima – sellepärast mul kõht valutabki!”
***
Etta istub söögilaua taga ja vaatab unistavalt õue: “Palju linnusid,” märgib ta ja näitab näpuga.
Emme arvab, et on jah täna eriti palju lindusid liikvel. “Enne õues lõid ikka kõvasti lärmi.”
Gustav (jällegi pahaselt): “Mida sa valetad Ettale!? Linnud ei lärma, linnud laulavad!”
***
Kui Gustav on pingutanud, et olla hea poiss, lubab emme tal arvutist kiisu-multikat vaadata. Aga justkui neetult pole just sel hetkel internetiühendust. Emme läheb elektrikapist kaablit lahti ühendama (sest tavaliselt see trikk aitab). Gustav: “Ära sina, emme, näpi seal mingeid nuppe, helista parem kohe issile!”